Välj språk här Välj språk här

Poolik paberileht

Viimane mööblikoorem oli läinud; korteri üürnik – noor mees, leinalint kaabu ümber – jalutas veel kord läbi tühjade ruumide, veendumaks, et ta midagi maha ei olnud unustanud. Ei, ta ei olnud midagi unustanud, kohe mitte midagi. Ta astus esikusse, kindlalt otsustades enam mitte kunagi mõelda siin korteris läbielatule. Korraga peatus ta pilk telefoni kõrval seinale kinnitatud paberitükil; see oli täis sirgeldatud sõnu, erinevate käekirjadega, osa korralikult tindiga, osa hooletult hariliku ja mõned punase pliiatsiga kritseldatud. Seal see oligi, kaks aastat tema elust, mida ta nii väga unustada oli püüdnud; killuke inimelu kokkuvõetult poolel paberilehel.

Ta tiris paberi seinalt maha; selline päikese-pleekinud paberitükk, mis valguse käes vastu läigib. Selle kaminasimsile asetanud, kummardus ta paberi kohale ja hakkas lugema. Esimene oli naise nimi: Alice, kõige ilusam nimi, nagu talle toona oli tundunud, tema kihlatu nimi. Siis tuli üks number: 151:1. See nägi välja nagu laulu number kiriku salmiraamatus. Selle all: Pank. Tema töökoht, see püha töökoht, mis andis leiva lauale, maksis üüri ja kindlustas abielu – kogu elu alus. Aga see sõna oli maha kriipsutatud! Sest pank oli põhja läinud. Kuigi ta viimaks ühte teise panka tööle pääses, põhjustas see aeg palju muret ja peavalu.

Järgmisena on kirjas: Lilleäri ja Voorimees. See tähendab kihlust, ajal kui tal taskud raha täis olid.

Edasi: Mööbliäri, Tapeedipanija. Ühise korteri sisustamine.
Kolimisfirma. Nad kolivad sisse.

Ooperiteatri kassa: 50.50. Nad on äsja abiellunud ja käivad pühapäeva õhtuti ooperis. Nende elu kaunimad hetked, kui ise vaikselt paigal püsides võisid nad nautida seda muinasjutulist ilu ja harmooniat teisel pool lavakardinaid.

Nüüd järgneb läbikriipsutatud mehenimi. See oli üks sõber, kes ühiskonnas kõrgele astmele jõudes, seda edu enam kanda ei suutnud, vaid abitult langes ja oli sunnitud kodumaa pinna jalgelt pühkima. Nii habras õnn ongi!

Siin tundub paari elus midagi muutunud olevat. Järgmine ülestähendus, naise käega, ja hariliku pliiatsiga: ”Preili.” Mis preili? – Muidugi see sõbralik naine laia keebi ja kaastundliku ilmega, kes tuleb nii vaikselt, ja mitte kunagi läbi elutoa, vaid koridorist otse magamistuppa.

Tema nime all Doktor L.

Esimest korda ilmub nüüd paberile sugulase nimi. Siin on kirjas ”Ema”. See on ämm, kes end siiani tahaplaanile on hoidnud, et noorpaarile iseolemise aega anda, aga nüüd häda tunnil tuleb kutsudes heal meelel, ennast vajalikuna tundes.

Nüüd järgneb suur hulk sinise- ja punasevärvilisi kritseldusi.
Töövahendusbüroo: koduabiline on lahkunud, ja uus tuleb palgata. Apteek. Hm! Hakkab hämarduma!
Piimaäri. Piim on tellitud. Pisikutevaba.

Ürdipood, Lihunik jne. Majapidmine käib nüüd telefoni teel, mis tähendab, et majaproua ei ole oma postil. Nii ongi. Ta lebab voodis.
Seda, mis siis järgneb, ei saa ta lugeda, sest silme ees on udune nagu uppujale meres, kes püüab näha läbi soolase merevee.
Aga kirjas on: Matusebüroo.

Nüüd küll aitab! Üks suurem ja üks väiksem kirst. Ja sulgudes: tuhk.

Seejärel ei olnud paberil enam midagi. Tuhk oli viimane; ja nii ongi.

Ta võttis selle päikesepleekinud paberi kätte, suudles seda ja torkas rinnatasku. Kahe minuti jooksul oli ta uuesti läbi elanud kaks aastat oma elust.

Uksest välja ei läinud ta longus peaga; vastupidi, selg oli tal sirge nagu uhkel ja õnnelikul inimesel, teades, et oli omanud kõige kaunimat. Kui palju on maailmas neid, kes sellist õnne kunagi tunda pole saanud!

Översatt av bibliotekarien Piret Asiegbu